Kolmas poolaeg

325. osa: Briti suursaadik Inglismaa võimalustest MMil: minu usk on väga-väga väike

Ross Allen on Eestis Briti suursaadiku kohuseid täitnud viis aastat ning parasjagu tiksub tal ametiaja viimane kuu. Eesti keele laitmatult selgeks õppinud mees on aga ka Crystal Palace’i klubi tulihingeline fänn ning just sellest – ning paljust muustki – ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pajatabki. „Minul ei olnud valikut ja ka mu lastel ei ole valikut. See on kohustuslik!“ kirjeldab Allen perekondlikku tava, mis neid Lõuna-Londoni vutiklubiga põlvest põlve liidab. Järgmisel nädalal mängib Crystal Palace oma esimest eurosarja finaali. Sinna Allen ise kohale minna ei saa, küll aga elas ta vahetult kaasa lemmikute mullusele ajaloolisele Inglismaa karikavõidule. „Seda kõike oli natuke liiga palju! Ärkasin üles juba kell viis. Olin terve päev nii närvis ja väsinud, et… Mängu ajal oli mul päris tugev peavalu,“ meenutab ta suurt päeva. „Aga kokkuvõttes tundsin midagi sellist, nagu teie siin laulupeo ajal.“ Mõistagi räägime ka peagi algavast MM-finaalturniirist, kus Allen hoiab pöialt nii Inglismaale kui ka Šotimaale. „Muidugi me tahame, et Inglismaa oleks jalgpalli kodu. Aga see on irooniline laul,“ ütleb ta inglaste kuulsa „Football coming home“ („Jalgpall tuleb koju“) viisijupi ja endiselt kümnendeid kestva tiitliootuse kohta. „Laul tekkis, sest me olime nii halvad. Ka suurema osa minu elust oleme me olnud halvad. Pidin pettuma. Ja siis jälle pettuma. Seepärast on minu usk ka nüüd väga-väga väike. Loodetavasti saan meeldiva üllatuse osaliseks.“ Samuti tuleb juttu Inglismaa jalgpalli mõjust, FIFAst ja UEFAst, Brexitist, rahast, Briti poissmeestest ning ka Alleni kohtumistest Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga. Head kuulamist!

325. osa: Briti suursaadik Inglismaa võimalustest MMil: minu usk on väga-väga väike

Ross Allen on Eestis Briti suursaadiku kohuseid täitnud viis aastat ning parasjagu tiksub tal ametiaja viimane kuu. Eesti keele laitmatult selgeks õppinud mees on aga ka CrystalPalace’i klubi tulihingeline fänn ning just sellest – ning paljust muustki – ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pajatabki. „Minul ei olnud valikut ja ka mu lastel ei ole valikut. See on kohustuslik!“ kirjeldab Allen perekondlikku tava, mis neid Lõuna-Londoni vutiklubiga põlvest põlve liidab. Järgmisel nädalal mängib Crystal Palace oma esimest eurosarja finaali. Sinna Allen ise kohale minna ei saa, küll aga elas ta vahetult kaasa lemmikute mullusele ajaloolisele Inglismaa karikavõidule. „Seda kõike oli natuke liiga palju! Ärkasin üles juba kell viis. Olin terve päev nii närvis ja väsinud, et… Mängu ajal oli mul päris tugev peavalu,“ meenutab ta suurt päeva. „Aga kokkuvõttes tundsin midagi sellist, nagu teie siin laulupeo ajal.“ Mõistagi räägime ka peagi algavast MM-finaalturniirist, kus Allen hoiab pöialt nii Inglismaale kui ka Šotimaale. „Muidugi me tahame, et Inglismaa oleks jalgpalli kodu. Aga see on irooniline laul,“ ütleb ta inglaste kuulsa „Football coming home“ viisijupi ja pikki kümnendeid kestvatiitliootuse kohta. „Laul tekkis, sest me olime nii halvad. Ka suurema osa minu elust oleme me olnud halvad. Pidin pettuma. Ja siis jälle pettuma. Seepärast on minu usk ka nüüd väga-väga väike. Loodetavasti saan meeldiva üllatuse osaliseks.“ Samuti tuleb juttu Inglismaa jalgpalli mõjust, FIFAst ja UEFAst, Brexitist, rahast, Briti poissmeestest ning ka Alleni kohtumistest Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga. Head kuulamist!

324. osa: Pinksiässa järeltulija Jan Martti Vainula: ma pole isegi enda peres veel kõige kõvem tegija

Vallot Vainula on 40kordne Eesti individuaalne lauatennisemeister. Tema jalgpalliväravavahist poeg Jan Martti teeb kodusel tipptasemel alles esimese samme, aga kuulutab julgelt: „Loomulikult on ka minu unistus jõuda Eestist välja ja mängida Euroopas kõrgemal tasemel.“ Vahva spordipere käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ oma lugu rääkimas. Saatejuht on Andres Vaher.

323. osa: Zakaria Beglarišvili: minu unistus on näha poega mängimas Eesti koondise särgis

„Mu motivatsioon oli mitme meeskonnakaaslase omast kõrgem,“ meenutas Zakaria Beglarišvili Õhtulehe jalgpallisaates üle-eelmise aasta lõpus Narva Transist lahkumist. „Nüüd on mu motivatsioon veel kõrgem. Tunnen, et see iga aastaga ainult kasvab ja loodan, et nii jätkub veel kaua.“ Nüüd Nõmme Unitedis mängiv, ent nii Flora (neli korda) kui Levadia (üks kord) ridades Eesti meistriks tulnud „Zaka“ leiab end ikka ja jälle mõttelt, miks siinsed noored platsil samamoodi ei põle nagu tema või ka Gruusia eakaaslased. „Väga paljudes mängijates ma ei näe seda! Mina olen 35. Kui ma vaatan nooremaid, 18, 19, 20aastaseid… Nad lihtsalt mängivad. Jah, siis ma lähen vahel natuke närvi!“ tunnistab söödu- ja löögimeister, kes tuli esimest korda Eestisse palli lööma juba 2010. aastal. Tervikuna ennustab ta Eesti jalgpallile siiski helge(ma)t tulevikku. Ühtlasi loodab end koos naise, tütre ja pojaga Tallinna mõnusalt sisse seadnud ning tuleviku Eestiga siduv Beglarišvili, et seitsmeaastasel pojal Nikolas õnnestub korda saata see, mis tal endal jäi tegemata: ehk tõmmata selga Eesti koondise sinine särk. „Nikolas käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikolas ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis,“ avaldab Zaka.

322. osa: Karjääri lõpetav Brent Lepistu: olen Eesti jalgpallijuhtimist palju kritiseerinud, aga maksnud ka karmi hinda

FC Flora ja FCI Levadia ridades neljal korral Eesti meistriks kroonitud Brent Lepistu käis oma värvikat karjääri meenutamas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“. Alustuseks kinnitas Lepistu, et kuivõrd alanud hooajal pole ta ühegi klubi hingekirjas, siis on igati loogiline järeldus, et tema karjäär ongi lõppenud. Päris lõplikult ta ust kinni ei tõmmanud, aga sõnas, et 95protsendilise tõenäosusega on see nii. Seejärel võtsime Lepistu karjääri pulkadeks lahti ja keskendusime selle võtmemomentidele. Iga teema sai vürtsitatud värvikate lugude ja põnevate meenutustega: * Kodune U19 EM * Ajateenistus * Eesti meistritiitlid ja kaptenipael Floras * Väliskarjäär (Kristiansund, Lahti, Mioveni) * FCI Levadia, opositsiooniliidri staatus ja karjäärilõpp * Pereelu ja isapõli Selgus näiteks, millist palka teenis Flora kapten Lepistu 2017. aastal, kui ta meeskonna üheksa värava toel Eesti meistriks vedas ja mida pakuti talle uueks hooajaks. Milliste seiklustega puutus ta kokku koos Andreas Vaiklaga Kristiansundis ja kuidas lõppes keset õhtusööki tema teekond Rumeenia kõrgliigaklubis Mioveni. Lõpetuseks valutas Lepistu mõistagi südant ka Eesti jalgpalli hetkeolukorra ja tuleviku pärast. Ta tunnistas, et on koos Tarmo Kingiga kodust jalgpallijuhtimist kõige enam kritiseerinud ja seepärast ka kannatanud.